Berlin Through A Window

Viimasel Berliini õhtul vaatasin herbivines Gneisenau tänava aknast välja ja õhkasin selle nurjatud linna kaootilisi aroome oma sõõrmeisse, viimast korda, meenutades aset leidnud hetki.

Seal ammutasin julgust, et asfaldist turritavatel rohututtidel rabelevaid lepatriinusid jäädvustada, nägemata välja nagu lollakas. Alati tasub meeles pidada, et kedagi ju tegelikult ei huvita – igal ühel omad lepatriinud mõtteis.

Sorteerisin need klipikesed ja põimisin nendest ühe videomälestise (millele kunagi ehk hea tagasi vaadata). Palju territooriumi jäi katmata, kuid mingi põhiessents, mulle tundub, sai siiski tabatud.

Selle video tegemine mõjus meelipuhastavana, justkui betoniseeriks mingit seesmist müüti – ta on nüüd kindlam ja konkreetsem, mõnes mõttes seljatatud.

Aitäh, B!

Leave a Reply