Berlin Through A Window

Oma viimasel Berliinis veedetud õhtul, olin mõnusas herbivines ning vaatasin Gneisenau tänava aknast välja, viimast korda linna helisid ja melu sisse õhates. Filmisin ennast ligi 5 minutit ja reaalselt meenutasingi mõningaid kummastavaid aset leidnud hetki.

Berliinis sai filmitud igasugu jupikesi. Seal sain esmalt üle kartusest kaamera kätte võtta ja asju jäädvustada, paistmata nagu lollakas, kes keset tänavat järsku seisatab, et asfaldist välja turritaval rohututil rabelevat lepatriinut filmida. Alati tasub meeles pidada, et kedagi ju tegelikult ei huvita! Igal ühel omad lepatriinud mõtteis.

Suvel astusin dokumentaalfilmi magistrisse, selle puhuks võtsin end käsile, sorteerisin need klipikesed ja põimisin nendest portfoolio tarbeks ühe videomälestise (millele kunagi ehk hea tagasi vaadata). Palju territooriumi jäi muidugi katmata, kuid mingi põhiessents, mulle tundub, sai siiski tabatud.

Selle video loomisprotsess oli meeli puhastava toimega. Nagu betoniseeriks mingit seesmist müüti. Ta on nüüd kindlam ja konkretiseeritud, mõnes mõttes seljatatud (jumal tänatud!).

Edasi uutele jahimaadele!

Leave a Reply