Pajatan ühest inimesest, kellega selles puljongivahuses linnakirmes nimega Berliin kohtusin. Lisaks räägin, kuidas ma enam ei joo.
Kui kolisin Berliini, võtsin endale kolm eesmärki: luua muusikat, kirjutada tekste ning õppida ära saksa keel. Salajaseks eesmärgiks oli ka endast välja juurida nädalavahetuse pralletamise ja enesehävitamise komme. Kõigi kolmega jõudsin tegeleda — vaba aeg möödus 65% ulatuses kõlarite ees, õiget gruuvi otsides. See oli aeg, mil kujunes välja mu võrdlemisi ebaefektiivne muusikategemise töömeetod, kus kuulan läbi kähkuga kokku vihutud loope ja juppe. Kui midagi just sel ajahetkel klikib, hakkan instrumente välja vahetama, maalin valmis suvalise struktuuri, topin vahele ebamäärased swooshid ja üleminekud. Laotan kiht kihi peale, kuniks kõik sagedused mõnusalt üksteise kaisus lämbuvad. Siis eemaldan üleliigse, tahun vargsi skulptuuri ja saangi mingi plönniga valmis!
Ülejäänud aeg kulus järgmiselt — 33% kulus ehk kirjutamisele, 3% saksa keelele. Pole siis ka ime, et suurimad (ent vaevalised) edusammud sündisid muusika vallas. Ega ma selles kindel pole. Tulemust ja progressi tahame me kõik kohe näha, aga tegelikkuses tajud vaid aastate lõikes mingeid aeglaseid muutusi. Sama mis tahes muu eluviisi mudimisega. Ka alkoholiga. Mis see üks väljaskäimise õhtu ikka teeb. Võib-olla kaotad ühe päeva? Aasta peale läheb see aga kallis maksma — 365/7 = 52. 52 päeva, mida sa kunagi tagasi ei saa.
Üldiselt oma hilis-Berliini perioodil (sellest veel kirjutatakse!) vältisin suuri rahvamasse ja ei olnud just tihe peokülastaja. Mõnda väiksemat ja intiimsemat kohta ma siiski väisasin (Sameheads ja Paloma — soovitan). Ühel päeval olin otsustanud end mugavustsoonist välja tõmmata ja end ühele open deck dj üritusele kirja panna, klubis Crack Bellmer, et tavapärasest veidi vähem tumedamas ja brutaalsemas keskkonnas (nagu About:Blank, Griessmuehle, Kater Blau jne) uusi muusikaalaseid kontakte luua.
Seal tutvusin ürituse korraldajatega, kahe diskopepuga, kellest üks leebeid disko ja souli palu keerutas, seljas sätendav asteegimotiividega hõlst. Teine oli Mannheimist. Vaib oli mõnus. Mängisin pool tunnikest ja judisesin närveerimisest. Ja see oli hea. Kokkuvõttes sellest mingit tolku ei olnud, esinemiskutseid ma ei saanud, kuid kogemus seegi.
Peole oli esinema kutsutud ka üks rootsi päritolu minu vanune daam, samuti ajutine berliinlanna. Juba õhtu nooruses rändas mu pilk üha tema suunas. Temas oli midagi huvitavat. Ta oli muidugi veetlev blond ja pikk rootslanna, kuid see miski, mis mind köitis, asus kusagil sügavamal puhtast seksuaalsest pininast, seda hilisemat õigupoolest väga ei olnudki. Tundsin äärmiselt suurt uudishimu.
Klappisime õhtu jooksul hästi, ajasime juttu ning ka tema muusikavalik oli minu võnke järgi. Näiteks meenub, et mängisime mõlemad õhtu jooksul Steve Monite’i lugu “Things Fall Apart”. See oli meid ühendav sillake. Muusika voolas, asi toimis. Emma-Isabella oli tulnud Berliini suvalise uitmõtte ajendil, tundes vaoshoitud rootsi ühiskonna vastu igavust ja põlgust. Mingi hetk Berliinis olles, hakkas ta irooniliselt muusikat mängima, et õõnestada Berliini meesplaadikeerutajate hegemooniat.
Tundlike inimeste ühisjoonena, olid ka tal väga suured enesehävituslikud tendentsid — ta oli olnud suur veiniarmastaja ja mingi vahe vähemalt mekkinud pudeli päevas. Ja nii aasta aega. Sellest rääkis ta ausalt. Oma karjääri algul lõi ta endale võltsimago. Bookeritele valetas ta, et ta juba on prestiižne ja tuntud DJ – ja nad uskusid teda. Sealt sai ka alguse tema artistinimi. White Lie ehk Valge Vale. Nii pani ta pinnapealsuse enda biidi järgi tantsima. Ta alustas oma “karjääri” räpi mängimisega, samal ajal töötas ta reklaamiagentuuri kuubikus copy’na, kus ta aasta jooksul kordagi vist tööd ei teinud. Ta eelistas peol veini juua ja tööl puhata. Võrdlemisi lühikese ajaga ehitas ta ennast üles ja saabusid aina uued keikkad, eneselegi üllatuseks oli ta oli leidnud midagi, mis teda tõeliselt paelus ja innustas. Umbes sel ajal mõistis ta ka, et alkohol ei ole väga jätkusuutlik depressiooni ja rumineerivate mõtete vaigistaja EGA karjääriedendaja. Nii astus ta iga nädal ööelu loori all toimuvate jubeduste vastu, jäädes kaineks ja kindlameelseks, juues vaid vett ja säästes energiat. Mingi hetk vallandati ta oma tööpostilt ja ta otsustas DJ’na leiba teenima hakata ja seda kõige konkurentsitihedamas keskkonnas, kus võimalik, algul küll veini toel, kuid hiljem kainel moel. Respekt.
Kohtumise hetkel, oli ta olnud juba ligi 2 aastat puhas. Oli olnud ainult muusika ja enese keha tunnetamine. Enne setti ta puhkas ja ajas juttu ja võttis asja rahulikult. Ta ei rahmeldanud ega tantsinud vaid hingas peo võnkeid oma sõõrmetesse, tunnetades vaibi.
Temas oli mingi intrigeeritud sügavus, teadlikkus oma seesmistest kollidest. Ta oli nendega sina peal. Need kollid küll ilmutasid end vahel tema juttudes, kuid see kõik toimus tema hoolikal kureerimisel. Temas oli nii feminiinne graatsia kui ka mehelik kindlameelsus. Muidugi oli ta ka tulihingeline feminist. Meenub tänini üks pidu, mille ta korraldas, kus üks kelmika olemisega krussis juustega lõbus mees tema tähelepanu nõudis, kui ta parasjagu dj-puldist läbi rahvamassi (tõenäoliselt baarileti suunas – sellised veetlevad inimesed ei käi ju tualettruumides) oma teed rajas. Ta lihtsalt tõstis mehe kõrvale, tehes seda konkreetselt ja kindlameelselt, jõudu vaevu kasutamata. Mäletan seda nii hästi, sest olin ka ise peol täiesti kaine ja olin selle tüübi kõrval. See toimus Sameheadsis.
See daam oli kõik oma loovjõud enda kasuks rakkesse pannud ja neid osavalt taltsutanud, neid kehastanud. Temaga kohtumine jättis mu hinge sügava mulje. Olen teda hiljem ka unes näinud, kuskil Pariisis plaate mängimas (kuhu ta vist hiljuti ka päriselt kolis).
Kainusega olin flirtinud ka juba siis. Peol, kus kohtusime olin võrdlemisi taltsas (kuigi näpistasin endale siiski kübeke õnne kellegi taskust). Pahede minetamisega olen tegelenud ehk 2,5 aastat. Viimane keemiline faas jääb kümne kuu taha. Muidugi olen vahel tusane ja mossis, kuid ma üritan see-eest neid suunurga lihaseid vaikselt ülespoole treenida!
Kaine on ausalt öeldes õudne olla. Sa pead kogu aeg juurdlema ja confrontima oma sisemiste deemonitega, nendega mängima, neid dresseerima. Ja seda pahna, millest läbi närida on eesti kollektiivse teadvuse mõrade vahele kogunenud küll ja veel. Pole mingi ime, miks inimesed joovad. Esiteks, see on nii normaliseeritud tegevus. Teiseks, elu siin ei ole meelakkumine, eriti olles rõõsat nahka kandev karvadeta inimloom, kliima jäätab need suunurgad.
Muide, mul ei ole midagi mõtteid nihestavate vahendite vastu, vastupidi. Mul on lihtsalt piiri hoidmisega probleeme. Kui ühest otsast alustan, siis sujuvalt jätkan – nii mööduvad päevad, nädalad ja aastad. Ja lõpuks ei saa mitte midagi tehtud. Ma pole kaugeltki mingi ingel, kivi ma siiski endale aeg-ajalt luban ja katsetan tänini uute asjadega. Muidugi tekib libastumisi. Enda vastu ei saa liiga karm olla – see ei vii ka kuhugi. Aga alkoholi, tunnen ma, pole mu ellu enam vaja.
Kusjuures soovitan ennast purjuspeaga lasta filmida. See oli minu jaoks vähemalt päris tugevaks impulsiks, et teha muutus. Oli minu sünnipäev, sain vast 28. Olin sigalakku täis ning anusin nagu kodutu koer, et üks kaunis piiga mulle sülle istuks. See oli mõnusalt hale, aga väga vajalik. Ma ei vahetaks seda olukorda mitte millegi vastu. Kui videot mõni päev hiljem nägin, olin sõbra peale, kes mind filmis, meeletult pahane. Nüüd ma olen vaid tänulik, et ta mulle mu enda peegelpilti näitas.
Olen alates Juuni algusest Eestis olnud, selle jooksul olen võtnud ühe pitsi viina sõbra pulmas. Mai lõpus jõin Odemira linnas pool pudelit valget veini. Ja aasta alguses jõin kaks pitsi viina, kui käisin DJ Sotofetti kuulamas. Oma sünnipäeval jõin pool pudelit šampust. Iga kord, kui joon, tundub see mingi mälestusväärse sündmusena.
Võib-olla jätkan kunagi.
november 2019