Lahkusin Facebookist

Ehk mõni mõte digiharjumuste kohta

Kuidas ma Pärnu bussijaamas kohvi juues, hetkeemotsiooni ajendil, oma Facebooki konto sulgesin ning nüüd otsust tagantjärele ratsionaalsema mõtteloogikaga enda jaoks põhjendan.

Neljandal oktoobril kustub ära mu Facebook’i konto, koos kõikide peetud vestluste, judinaid tekitavate 12-aasta taguste peopiltide, kuhjunud laikide ja ilma pealt kokku riisutud sõpradega. Selles viimases võistluses sain kesise tulemuse 800.

Olin pikalt mõelnud Facebook’i kustutamise peale, seda eriti peale artiklit, mille palus mul müürilehe toimetus kokku panna: JOMO vs FOMO – vaimse tasakaalu säilitamine digi ajastul. Eelnevalt olin selle teema tõsidust vaid ähmaselt oma tundesoppides aimanud, pärast teema kohta uurimist ja valulist kirja panekut, vahetusid aga koljukambrites mõned pirnid ja sinna saabus uus valgus. Olin arvanud, et olen tõeline neti superkangelane, heade harjumuste etalon. Kapten Vabadus. Kaugel sellest.

Fesa harjumus oli niivõrd motoorsesse mällu sööbinud, et igal hetkel kui mul internetis “igav” hakkas ja järgmine kindel samm teadmata, oli mu näpukeste default käitumiseks kirjutada brauseri aknasse kaks tähte: fa – ja juba klõpsti olingi jälle facebookis. See harjumus oli tolleks hetkeks juurdunud juba head 11 aastat, ajast mil orkuti facebooki vastu vahetasin. Hetkeseisuga olen eemal viibinud kaks nädalat, harjumus Facebooki lehel käia on tuhmumas nagu mõni vana tüdruksõber (keda õnneks enam stalkida ei saa).

Viimased 3 aastat oli mu läpakasse installitud “news feed eradicator”, mis lõputu fesa feedi asemel mõne filosoofilise mõttetera lugemiseks ette manas. Üheks lemmikuks oli tsitaat Alan Watts’ilt: “Mudase vee selginemiseks, jäta ta lihtsalt rahule.” Eks Facebook ongi üks laudteedega mudamülgas – mööda laudteid jõuad kiirelt teiste inimesteni, aga kui hetkeks valvsuse kaotad, teed eksisammu ja pilk neeldub jälle mõnda uudisesse või takerdub ihaldusväärsesse jalatsireklaami – algne mõte millega sinna läksin oli hetkega teadvusest pühitud. Nüüd jätan oma aju tehtud kahjust selginema.

Ei piisanud enam tsitaadikestest ja igapäevaselt rakendatud tahtejõust Facebookist eemal viibida. See oli võitlus tuuleveskitega, sest mingi hetk olin päeva jooksul ikkagi sunnitud Facebooki külastama, kuidagi tuletas kurjam end alati meelde. See oli möödapääsmatu.

Olen enda jaoks liiga osav, üks tsitaat mind juba eemale ei peleta! Hakkasin sisenema fesasse nutitelefoni brauseri kaudu, endale sisestades, et see on kuidagi rohkem okei ja IKKA, pärast jumal teab kui pikka aega, avastasin enda eest iseliikuva, loiult viipava zombienäpu.

Kui aus olla, siis pole Facebook enam ammu millegi positiivsega üllatanud, pigem ikka vastupidi. Fesas on mugav nüüdseks kõike teha: asju müüa ja osta, kortereid üürida. End ühiskonna valupunktidega käigu pealt kursis hoida: kuulda arutelusid metsaraie teemal ja poliitika vastu. Kuulda veganite hõikeid, kui mõni piinavaba kohukene end soodushinnaga poeletile ilmutab. Samuti kajastuvad seal lihtsasti peod, üritused, sõprade sünnipäevad. See on internet interneti sees, järjekordne filter meie ja tegelikkuse vahel. Võtan siinkohal tagurliku suhtumise ja valin ignorantsusest tingitud õndsuse.

Kui kunagi tekitas punane gloobusikoon elevust, siis nüüdseks on koondunud selle alla vaid hunnikute viisi tähtsusetut prügi. Saad näiteks teavituse, kui keegi postitab kellegi postituse alla, kuhu aasta aja eest olid jätnud suvalise hamstri meemi, mis nüüdseks piinlik tundub. Tõenäoliselt on ka kollektiivselt inimeste dopamiiniretseptorid sedavõrd läbi kärsatatud, et viiesekundilist elevust tekitaks vaid libauudis tuumapommikatsetusest Aegna saarel.

Mõni võib ju selle peale öelda, et see on kõik sinu enda võimuses – tee vaid vastavad muudatused ja kohandada Facebook selliselt, et ta sulle taas kasulik oleks. Pane ta enda jaoks tööle! Kasuta seda kui tööriista, või mida iganes. Ma vaevu viitsin oma prügigi sorteerida, millest me siis veel räägime. Pealegi ei ole ma veel näinud tööriistakasti, mis mind ennast nelja jäsemega seina külge aheldaks ja lohutuseks tropi suu eest ära võtaks – “näed, saad ju rääkida küll!” – ja piitsa annaks. Netis levib nüüd mõnda aega ka “dopamiinipaast”, aeg mil sa lased oma ajul puhata ja taastuda, et hiljem uue kindlameelsusega “kassivideode” juurde naaseda. Võib-olla kellegi puhul see toimib, kuid arvestades enda naturaalset hajevil ja habrast, kõiksugu uudsusest haaratavat aju, lähen radikaalsemat teed. Üks juhe vähem seinas. Sest isegi, kui mõelda välja tasakaaluks uusi rakendusi ja meetodeid, tunnevad silicon valley kontori tõukeratastel ringi vuravad IT-mehed meid paremini kui me ise. Nad heidavad metaaniga täidetud õhupalle viskenooltega puruks, üha enam uusi pussuhaisuseid algorütme haududes, meie meeli vangistades. Nii nad ju oma tööd teevad, kas pole. Teeks õige akna lahti vahepeal ah!

Tegelik ajend, miks lahkuda otsustasin oli veelgi tobedam. Ootasin Pärnu bussijaamas Tihemetsa bussi, jõin mõrkjat kohvi ja olin õnnetu. Minu e-maili postkasti saabus lühike video, kus guru Chris Bale ärgitas sotsiaalmeediat kustutama (mitte Batmani kehastanud meetodnäitleja, vaid üks teine, spirituaalsem). Tundsin, et aeg on küps ja kõrgemad jõud on minuga rääkinud! Sel hetkel avastasin, et kustutus võtab aega kuu aega, eks ikka loodetakse, et sa mingi hetk ümber mõtled. Enese virtuaalne õhkamine pole sugugi nii lihtne.

Olen palju mõelnud, mis teeb inimesest inimese. Kas see on see, kuidas ta mingis hetkes reageerib? Või on inimene on kõikide tema kogemuste kogum? Kõige enam tiliseb tõde minu jaoks sellise lihtsa definitsiooni suunas, et suures osas moodustab inimese tema poolt igapäevaselt toime pandavad harjumused. Täpse tsitaadi jään hetkel võlgu. Tihti jäävad need harjumused enesele märkamatuks ja toimuvad mehaaniliselt: hommikul voodi ära tegemine, hammaste pesemine, riiete kuivama panemine, sokkidele paariliste leidmine, poemüüja teretamine, Facebooki peo eventide alt pool tundi tüdrukute profiilide stalkimine, veendumaks, et sinna ka ilusaid tüdrukuid näole annab. Viimase puhul tundub kasutegur eriti nõrk.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse nii palju Facebookist rääkida, tahtsin rääkida digiharjumustest üldiselt. Sest tegelikult ei ole ju suurt vahet, kas vanni äravool on karvadega ummistunud või on arvuti desktop selliselt soga täis, et kaunis backgroundiks valitud maastikuvaade on suvaliste failide ja ikoonidega kattudes varju jäänud. Juba see, kuidas ma kuulan ja avastan uut muusikat ja mis harjumused mul selleks välja kujunenud on nõuaks tervet postitust.

Lühidalt siiski: skimmin youtube’is loo 10-sekundiga läbi, kuulates algust, mõnda juppi loo keskelt, seejärel edasi liikudes, loo autorile suurt au tegemata. Ma pole kindlasti ainuke, kes nii talitleb, kuid olen tähele pannud, et selline hüplev tähelepanu rakendamine mõjub ka mu üldistele keskendumismustritele ja musklitele atrofeerufalt. See sama hekseldus kandub argiellu, söögitegemisse, inimsuhtlusse.

Ja nii see tähelepanu devalveerub, väikesteks kasututeks juppideks, süvenemisvõime kaob. Raamatu viiendal leheküljel tahad millegipärast kööki meeleiba tegema minna, samas esimesed neli lehte möödusid hoopis seksist mõeldes. Aga noh, eks see raamat ole ka igav, sisestan endale. Pole ju seda särtsu. Igal lehel võiks ikkagi mõni illustreeriv pilt olla. Ja laused võiksid olla lühemad. Ühesõnalised. Järgmine hetk sööngi meeleiba ning vaatan youtube’ist loetava raamatu kohta kellegi lühiarvustust ja siis jagan seda sotsiaalmeedias! Ja dopamiiniretseptorid juubeldavad! Muidugi ei saa nii radikaalselt asjadesse suhtuda, mõnikord ongi raamat igav, ja ainus mõistlik otsus on tanurka heita või Kalamaja Galerii kõrval asuvasse raamatulaenutuskasti, teiste omataoliste hulka heita!

Ühesõnaga soovitan kõigil aega veidi bussijaamades veeta ja kui kellelgi on kunagi tekkinud mõte Facebookist lahkuda, siis proovige, kui elu vähegi lubab. Elu seisma ei jää ja millestki ilma te ka ei jää. Pigem ilmutab teie teadvuses varsti tühimik, mida toitainerikkama sisendiga asendada. Hüvasti ja näeme Telliskivi tänaval, kus ma sokraatilise figuurina, käed selja taga, ringi hõljun ja inimestega sügavatesse vestlustesse asun.

Leave a Reply