Ajad on segased ja aju on koogelmoogel. Käimas on sõda Ukraina ja Venemaa vahel, samaaegselt ka sõda meie tähelepanu pärast. Lisaks kaks aastat neid tülgastavaid maske ja sotsiaalelu hälbimist. Siin on lihtsalt mingid uitmõtted, allikad ja tõdemused, mis on mediteerimise kohta tekkinud. Suvajärjekorras ja erilise struktuurita, aga abiks ikka.
MIKS MA SEDA ROHKEM EI TEE?
Tunnen, et olen ennast alt vedamas. Küllap sellepärast, et identifitseerin ennast inimesena, kes mediteerimist salamisi harrastab, tunneb uhkust, et selle salasektiga ennast seob, kuid siiski viimasel ajal sellega piisavalt ei tegele. Äkki on probleem harrastuslikus elemendis, et ei võta seda liiga tõsiselt? Kas peaks hakkama professionaaliks, ostma endale selle pingikese ja higipaela ja raiuma vastumeelsusest läbi, umbes nagu väidab The War of Arti tüüp Steven Pressfield, tema küll räägib kirjutamisest, aga siiski, tunne (resistance), mis valdab on sama.
Eestis mediteerivad omal moel kõik mulle tundub. Võib-olla polegi ma nii imelik või esoteeriline. Puude lõhkumine, teleka ees kudumine, paljalt suusatamine – kõik väga meditatiivsed tegevused. Lisaks on Instagrami reklaamid täis maandatud ning malbe silmavaatega inimesi. Mõne jaoks on muusika (kuulamine/tegemine) meditatiivne või sügavas metsas jalutamine, kus segunevad raiehelid ja linnulaul. Vaade lumisele talvemaastikule – jällegi meditatsioon, kuigi ainult 5 sekundit. Mõne jaoks autoga sõitmine, poks, jooksmine ja muidugi tualetis raamatu lugemine. Mediteerima millegi üle, tähendab ka ju pühendatult kaalutlema, mõtlema.
John Vervaeke, kanada teadlane ja psühholoog, väidab, et me elame tähenduste kriisis. Eks seda allakäiku tõdes juba Nietzsche, öeldes, et jumal on surnud, selline sekulaarse maailma pühalikkuse puudumine, väärtuste puudumine ja sellest lahti rulluv nihilism (mis on üldse püha – biitsepsid? beebipildid? biomarket?) Üks põhjus leidub selles, et sõnad, mida me kasutame, nad ei oma sügavust, mitmekihilisust. Kangastub Napoleoni kook või lihtne croissant, mille valmistamiseks peab taigent mitukümmend korda kokku voltima, et ta saaks õhuline ja läbi hammustades elamuslik. Tänapäeval tegeleme pigem odavate kandiliste plaadikookidega, kuhu puistame laisalt suhkrut peale, mille alusmaterjalid halva kvaliteediga. Ka paljud sõnad, mida kasutame, need on vaid tühipaljad plangud, mis kuskil ookeanis hulbivad, ilma sügavama tähenduseta. Armastus, sõprus, ustavus. Need on lihtsalt sõnakõlksud, mida saab vajadusel kellegi otsaette kleepida ja hetkel, mil on ebamugav, need kiirelt eemaldada. Meil on vaja aga galeoone, mis ookeaneid seilaks. Karastunud materjalist.
Huvitav, mida see mediteerimine siis üldse tähendab veel. Äkki, kui ma annan sellele sügavama tähenduse, enda jaoks selle lahti mõtestan, tegeleks sellega jõudsamalt? No proovib.
EELARVAMUSTEST VABANEMINE
Paljud peavad seda eskapistlikuks seisundiks, kus seilad kosmilise õnne voos. Pikalt arvasin vähemalt ise, et see nii on. On ka argumente, et mediteerimine, ilma budistliku konteksti või eetikata, võib-olla isekas praktika. Tavaline kuvand on see, et inimesed pehmendavad mingeid olusid ja oma argimuresid. Kasutavad seda meelt paitava lotsioonina, et jätkata ebasoodsate tegevuste jätkamisega. Või, et see on mingi harjutus, kus sa punnitad end mitte mõtlema (see pole võimalik). Muidugi on erinevaid meditatsioone ja koolkondi. Enda pealt olen aru saanud, et mediteerimine leevendab enesepetmist, tekib ruum ennast ausalt vaadelda ja enda hirmudest läbi näha. Nii vähemalt õpetab Vipassana – näha reaalsust sellisena nagu ta tegelikult on. Mida iganes see hoomamatu sõna reaalsus ka ei tähendaks. Äkki siis “subjektiivne reaalsus”, mis on kuidagi haakunud universaalse kosmilise tõega, et ta on samuti “maandatud”.
Kirjutasin ka Müürilehte oma Vipassana kogemusest mõne aasta eest. Võib-olla ma selle pärast ei tahagi sellega tegeleda, et meelepettuses on mõnus olla. Seal on soe ja hääled, kes sind tagasi hoiavad saavad üüratul määral ruumi, et kõlada. Nad hakkavad tüütult selles kajakambris põrkuma, nende järelkõla on pikk nagu roti, ei, känguru saba. Selline jässakas, lihaseline ja nilbe. Ilmnevad kõminad, mis matavad enda alla kõik, millel mingigi arukas ideetüvi. Nimetagem seda obsessiooniks, ruminatsiooniks või depressiooniks. Kõik peale selle veel sellised koledad laensõnad. Üldsegi, pea muutub hakklihamasinaks ja mõtted hektiliseks. Mediteerides on need lihtsalt hääled, mis tulevad ja lähevad. Oled erapooletu vaatleja ja sul on nendega piisav distants. Iga mõte ei ole tõene, isegi kui ta end väsimatult korrutab, illusioon saab murtud. Ega muud üle jäägi kui täiel määral sinna võrratusse mitmekihilisse croissanti nimega elu astuda. Seda kõike tasub endal meeles pidada!
TROTS KUI MEDITEERIMISOBJEKT
Huvitav, et selline trots on. Ja see trots aina kasvab nagu mingi probleem, mis vaiba all on. Ja lõpuks draakonisuuruseks olendiks metamorfeerub ja majal katuse pealt õhib. Küllap läheb mediteerimise praktika mulle korda. Nagu ütlesin, identifitseerin ennast kuidagi selle külge, mis jällegi on justkui asi, mida ei tohiks teha. Tulevad meelde meister Goenka sõnad: “No more craving, no more aversion,” mõlemad aju rühid (Sam Harrise termin) tekitavad vaid kannatust. Need on parasiitsed ussikesed, mis mõttepasast ennast paljundavad. Umbes nagu toimub instagrammi modellide ja nägudega – sama inimene, Kim Kardashiani huulte ja tagumikuga, koorub mullast nagu seen peale tuumavihma. Niisiis on võimalik seda rühti jälgida. Naljakas paralleel see rühi oma – ka liikudes ju hoiad optimaalset, sirget rühti, jälgid ennast, et õlad ei ulatuks ette, et puus ei oleks liiga veiderdavalt taha- ega etteulatuv. Tahad olla sirge, paraja bounce’iga. Olen täheldanud, et tõepoolest ka ajul on oma rüht. Ja seda täitsa füüsilises võtmes. Justkui eksisteerivad piirkonnad, kulmude juures ning eri aju osades, mida saab lõdvestada. Aju rüht, mida sihid on seega pigem lõdvestatud olek, mitte nö tikksirgelt jäik selg. Jällegi huvitav leid.
Mul on vastumeelsus enese suhtes, et ma ei mediteeri kui ka mediteerimise protsessi suhtes. Umbes nagu see topeltnool, millest Buddha räägib. Kuigi mitte päris sama. Saad noolega pihta, sul on valus – esimene kannatus. Teine ja veel hullem kannatus on see, et sa mõtled, et sa said noolega pihta ning sul on valus! Seega kaks noolt.
Iga kord kui oma tuttava padjakese toa keskele asetan, ta kokku voldin, et saaks selgroo sabakondile toetada, mõtlen, et fakk, üldse ei taha! Selle harjumuse juurutamine, see tuleb nii raskelt! Vahel ma ju suutsin pikalt ja ilma vaevata seda igapäevaselt vähemalt korra teha, aga flow on sellest kadunud. Harjumus närbunud nagu mu avokaadotaime lehed, mis talvise külma tõttu otstest külmkõrbenud. Elu on nii ebatasane olnud, kogu aeg toimuvad mikroraputused ja ihaldatud rutiinne elustiil loksub pidevalt paigast. Tihti on hommikuti kiire, kogu aeg voolab teadvusesse probleeme ja ülesandeid, mida peab järjepanu lahendama. Mediteerimine tundub teisejärguline selle kõige keskel. Aga need kõlavad nagu vabandused. Milleks pean ennast endale vabandama või lugejale. Jälle – trots! Miks ta ometi mu prioriteetide hierarhias nende kõikumiste tõttu kannatab. Eriti kui on kõige kiirem aeg, tundub, et see oleks ka kõige vajalikum asi, mis võiks elus olla. Harmoonilist ideaalset elu nagunii ei eksisteeri, kus ärkad iga päev 4:30 ja raiud probleemidest läbi. Võib-olla Jocko Willink suudab seda teha, aga mina pole merejalaväelane. Pigem nagu… unejalaväelane. Üks tuttav jagas esseed, mida luges rootsis bussis, mediteerimislaagrist tulles. Point on sama, mediteeri samal ajal päeval ja õhtul ning mis iganes nende kahe hetke vahel toimub, kas viskub sitt ventilaatorisse, murrad jalaluu või kannatad muul moel, vähemalt on need kaks ankruhetke, kus saad aja maha võtta. Aeg, mis kuulub ainult sulle. Aniche!
ELUST VÕÕRANDUMINE / TÄHENDUS
Võib-olla on asi tehnikas eneses? Vipassana on ikka päris hardcore. Õpetuse järgi peaks iga päev tund (!) aega õhtul ja hommikul mediteerima. Proovisin seda eelmine aasta, kooli kõrvalt. No ma tundusin enda jaoks sel hetkel ikka totaalne full-on munk. Elust võõrandunud. Iga kord kui sessioon vahele jäi, tundsin kahetsust ning mind näris ebameeldiv süütunne. Proovisin enda jaoks tõestada, et ma saan sellega hakkama, jällegi läbi suruda, kuid teine probleem mis ilmnes, oli see, et kasutasin seda aega, et jätta muid asju tegemata. Mingis mõttes hõlmas see tegevus hunnikut enesepettuslikku laengut iseeneses, mediteerimine kui prokrastineerimine? Nii palju kui ma mäletan oli hingeline seesmine maastik prigunenud kahte lehte, venitamas mu jalgu kahes eri suunas nagu mõnes totras seiklusfilmis, kus all kuristik. Lõpuks kukud ja hoiad meeleheitlikult kidurast oksast kinni ja ootad sõbralikku kätt, kes sind kraatrist välja vinnaks. Ei mulle aitab kannatamisest mediteerimise ajal. Sellega tuleb leppida.
On ju ka Buddhal üks õpetus teha asju õige vaevaga (right effort) samma vayamo. Ma siiani ei saa selle sügavamast tähendusest aru ja tihti lähevad sellised sõnad tõlkes kaduma (nagu ka dukkha – mida tõlgitakse kannatuseks). Äkki pole tund aega vastumeelset pusimist see õige vaev? Äkki on 20 minutit tõelist mediteerimist palju väärtuslikum? Sellist, kus sa tõesti suudad keskendunult istuda, olla tähelepanelik kõige suhtes, mis sinus toimub, seejuures neid ilminguid hindamata ja püüda sama praktikat ka igapäevaellu tuua. Natist kinni saada asjadel, mis kuidagi emotsionaalselt kõigutavad ja teelt välja kallutavad. Näha neid kui tavapäraseid elulisi protsesse, mis nagunii juhtuvad. Osutada neile küll tähelepanu, kuid mitte ebavajalikult palju, et nad ennast taaslooma ei asuks. Btw väga meeldib sõnatüvi looma. Loom. Taaslooma. Iselooma.
Sel samal John Vervaeke’l oli väga huvitav teooria, mida proovin põgusalt kirjeldada ja tõenäoliselt ebaõnnestun. Teine põhjus, miks inimestel on tähenduskriis on nimelt see, nad ei ole optimaalselt häälestatud elamise kunstile. Elu on raske ja rusuv, inimesed ei saa sellega hakkama. Liiga palju tegureid ja mutrikesi. Proovin seletada. Ta toob legendaarse psühholoogi Mihaly Csikszentmihaly’i flow teooria areenile. Kui inimesed seaksid endale optimaalseid eesmärke, mis on ka väljakutsuvad, võivad nad saavutada flow oleku elamises ja see on ka olek, mida inimesed nimetavad äkki transendentaalseks, isegi valgustuseks? On ju ka ütlus, enne valgustatud olekut tood ämbriga vett ja raiud puid, pärast valgustatust mida teed? Raiud puid ja tood vett. Muutus on seesmine.
LÕPPSÕNA MEDITEERIMISE POOLT
Ma ei tea kas see ka tõsi on, aga teoorias – kui kõik on liiga raske, siis vaata oma elu üle ja tegele nende asjadega, millega saad tegeleda, ja mitte nendega, mis on sinu kontrolli alt väljas (stoiline perspektiiv). Nii saad vaikselt hakata ennast kokku korjama ja elu muutub mõnusaks vooks, olenemata prahist, mida ta kannab. Samamoodi on ka nende kivide ja okstega, mida elu kodaratesse ikka viskab, tõmbab teelt kõrvale, paneb sind kahtlema oma valikutes ja valitud tees. Mediteerimine aitab hoida sihti, paned uued rattad vankri alla, mis mutta või kraavi sattunud ja lähed edasi. See on selline “mis seal ikka” mindset või “equanimity”, millest ka budism kõneleb. Sa ei keskendu probleemile vaid võtad seda iseenesliku elulise ilminguna, äkki on lahendus lihtne. Võib-olla kulub mõnisada eurot. Võib-olla ei olegi lahendust, aga negatiivne reaktsioon tõmbab su kindlasti rajalt maha. Ja nii võib sinna teekõrvalisse kaevikusse nutma jäädagi. Need samad mõtted paljunevad ja hakkavad vohama nagu soojas Peipsi vees merevetikad. Aga mis seal ikka, mediteerid veidi, paned ratta tagasi, kaotad võib-olla mõne tunni ja jätkad seda lõputa teed.
Kes meist ei tahaks olla parem inimene ja muutuda. Jällegi mediteerimine aitab, aga huvitav-naljakas võtmes. Mõtleme, et progress ja muutumine on väline asi ja ega ta ongi ja paratamatult mõjutab. Aga mediteerimisega jõuad ikka kergemini mingi tasasema lainetuseni oma siseookeanis. Sealt on lihtsam otsuseid vastu võtta ja seemneid külvata. Jõuda oma rahukeseni, mis on ehk rohkem päris sina, kui see, kes on rattas ja pooluppudes ning meeleheitlikult ujub asjade poole, teadmata, kus täpselt on mõni saareke, kuhu kuivale saaks. Mediteerides laskud selili, päike paistab ning avastad, et su kaenla alla on saabunud vettinud puutükk, mis sind rahustab ja pinnal hoiab.